Sügisene nädal 2

Sõites trollis, leidsin end taas küsimast: mida teha anakatega?
Istub üks ca 2 meetrine karguga kolakas. Haiseb. Määrdunud. Haiseb ja mitte ainult kuse järele. Selle järgi et tal oli keset püksiperset suur pruun laik liigitasin ma ta anakate kõrgaadlisse kuuluvaks.
Ent siiski - mida teha? Välja visata pole mõtet - sõidab järgmise trolliga. Ellimineerida - tülikas sest hiljem sekeldamist ning haisu seegi ära ei võta.
Hea lugeja - ehk on ideid?

Sügisene nädal 1

Tulles tagasi oma avastusretkelt, võin julgelt väita et Jänedal on elu võimalik.

Eile õhtul keegi karjus Tuulemaa tänaval "Pederaaaastõõõ!!! Pederastõõõõ! Ei võõõ piiidarõõõõ!"

Täna haises kogu kant sita järele - mine ja arva nüüd mida tahad.

Mõnus on üle hulga aja kodus olla ...

Nädal 21 aasta 2011

Kurk on poes odav kui pori!!!

Kolmapäeva homikul siirdusin jälle tööle, lugedes hoiatavat kirjutist sellest et katuselt võivad jääpurikad alla kukkuda ning majaomanik ei vastuta autode kahjustuste eest. Niisamuti on ebatõde sisaldav ka teine silt mis teatab et "naabrid kasutavad meeleldi meie prügikaste ning tekitavad seal ümbruses korraliku segaduse mistõttu hoidke prügiaediku uks lukus." Õu jee... Tegelik põhjus pole mitte plastpeldiku maja elanikud vaid anakad kellel on prügikastide tuustimiseks võti.

Lisaks võis Sitsi mäel näha kuidas üks väsinud kodanik oli end ilusti parkimisjoonte vahele magama sättinud.

Neljapäev. Meie majas elutseval tuntud MuPo ametnikul torgati tagasiulatuvalt 31 vastu 01 juuni öösel autol rehvid läbi. Ei tea miks...

Mis see olgu - just sai maailm juurviljalao valvuri poolt kahtlastesse kohtadesse topitud kurkidel elutsevatest batsillidest lahti, nüüd siis see ja lisaks veel lubas päikesel korralikku põmakat lähipäevil. Ootame virmalisi ja peame pöialt elektroonika vastupidavuse poole pealt...

Nädal 20 aasta 2011

Palav. Jube.

Teisipäeval juhtus siis see mida pole minu silmad veel näinud. Nägin Koplis viina- ja küpsisekaupluses juuti. Juut sai korraliku koslepi naismüüjate käest ning visati uksest välja. Selgus et kogu intsidendi põhjustas ei miski muu kui kuivatatud kala mida valitud rahva esindaja oli omale põue toppinud. Peale poest väljaviskamist siirdus juut kohaliku pika korstnaga katlamaja taha... Mine saa nüüd aru või võta kinni.

Põhjus miks sissekandeid on nii väheseks jäänud on tõenäoliselt selles et see kõik mis enne tundus uus ja eksootiline tundub pigem tavapärane.

Nädal 15 aasta 2011

Hurraa! Elagu vaba maailm. Pruunlasest president sai palgamõrva tellimisega edukalt hakkama. Kogu edumeelne maailm juubeldab ja põletab koraani ning rohelisi lippe. Igaks petteks antakse kere peale ka habemikele kes ette jäävad. Ja eriüksuse kopter kukkus alla tehnilise rikke tõttu (no nagu kunagi kahe riigikorra vahelisel ajal võis lahkamisaktidest lugeda et suri tinamürgitusse).

Kohalikud sündmused päädisid paraku USA saatkonna turvanõuete karmistamise ja tulevahetusega väga-lõuna-eestis. Uudistest käis läbi ka süüdistus relvahuvilise islamiusku kuulumises, habemekandmises ja koraanilugemises. Eks me ürita vastavalt oma võimalustele.

Noh jah. Ise sain hakkama Elektrik 1 kutseeksamiga ning ei teagi mida nüüd ootamatult kättesaadud võimuga peale hakata.
Linnas on niipalju uut et on välja ilmunud igaaastane nuhtlus nimega pedaliitikud (ehk siis puuetega jalgratturid kes arvavad et on autokindlad). Pole hullu - küll teid vähemaks jääb kui uus liiklusseadus jõustub sest siis saate ilma peatumata ning ratta seljast maha tulemata ülekäigurajale sõita.

Nädal 14 aasta 2011

Vahepeal kaua ära oldud ja kosutatud närve maalilisel Ida-Virumaa kaevandusmaastikul. Teisipäeval sai jällegi sõidetud trammiga (leiutatud aastal 1888) ning Põhja puiestee peatuses ronisid trammi kaks humanoidi - mõlemal kaasas akordeonid. Üks oli nii 40 aastane mees, teine ilmselt tema 12 aastane tütar. Algas vinge lõõtsamäng (vist oli "Rindeäärses metsas") ning siis saabus tõe hetk: väike tüdruk - või mis väike ta niiväga enam - hakkas käima mööda trammi edasi-tagasi ning sõitjatelt katust välja pressima et lõõtsapillilugu lõpeks. Raha nad siiski ei saanud ning läksid Rotermanni poe juures maha. Ilmselt uusi ohvreid otsima. Iseenesest täitsa huvitav idee. Kunagi hallidel aegadel müüdi niimoodi ajalehti.

Muidu aga on algamas liivatormide ajastu pealinnas sest lumi on kõik viimseni ära sulanud ning koerajunnid pulbriks kuivanud. Joodiku alleel istuvad tavapärased stamptegelased ning õhtuid sisustab garaazide vahelt kostuv sõim ja rollerimootori plärin.

Nädal 12 2011

Teisipäev.
Täna, väljudes oma koduks nimetatavast kööktoast, varitses mind maja nurga juures vastassoost naine. Pakkus müüa 15 euroga mobiiltelefoni. Kuna ma polnud huvitatud siis lasti hind 10 euro peale. Vastasin et ei soovi ka 5 euroga ning kiirustasin trammi peale (leiutatud 1888). Silmanurgast nägin kuidas too üleni roosas ja heal juhul 15 aastane slaavlanna tõttas järgmisele proletaarlasele müügipakkumist tegema.

nädal 11 aasta 2011 - Hatifnati eri

Pühapäeval, saabudes mahajäänud hajaasustusega maapiirkonnast kus siiani arveldatakse kroonides ning paigaldatakse televiisoritesse soome plokke, ootasin pahaaimamatult Balti Jaamas trammi. Neile kes pole enne selle ühistranspordi liigiga kokku puutunud annan trammi definitsiooni: kahel kitsukesel raudribal elektrijõul sõitev haisev miniatuurne rong (leiutatud aastal 1888). Trammijuht peab olema väga täpse käega et rauast ribadelt mitte maha sõita.

No vot. Seisan trammi oodates ja äkki ühel hetkel tunnen (sõna otseses mõttes tunnen – ninaga) et keegi või miski seisab väga lähedal. Vaatan ja veendun et seekord on see pigem "miski". Täpsemalt siis lühike humanoid üleni määrdunudvalges üle põlve ulatuvas jopes. Seisab hädavaevu ja vaatab kahe suure-suure silmaga. Ei räägi. Silmad see-eest väga väljendusrikkad ja suured. Vahetasin igaks juhuks asukohta teeseldes et loen trammi graafikut. Hatifnatt tuli järgi. Vahetasin uuesti oma asukohta. Hatifnatt järgnes. Lõpuks avastas endas rääkimisvõime ning küsis suitsu. Mõtlesin pisut mida sellisele kodanikule vastata... „Tead, ma juba neljas päev ei suitseta” „Uvazaju” kostis hatifnatt ning siirdus laternaposti juurde kus alustas huligaansetel ajenditel kaklust laternapostiga. Ehk lootis ta sealt pisut elektrit saada (hatifnatid toituvad ju iseenesest äikesest ent kus sa seda talvel ikka saad).
Kolmapäev. Siirdudes oma igapäevast leiba välja teenima nägin taas hatifnatti. Tuli Telliskivi peatuses trammi peale ning astus Balti Jaamas maha. Kaasas oli tal mingisugune langenud ja lombakas vastassoost naine. Sisuliselt sõitis see paarike ühest turuväravast teise. Õhtul külastasin produktide ostmise ettekäändel kohaliku geto Säästumarketit ja kohtasin taas hatifnatti, selle vahega et jooksin temaga välisuksel kokku. No kurat ma ei suutnud enam naeru tagasi hoida...
Küsikski nüüd et: „Kuda dalše?” Ehk ta jälitab mind? On ta minu kaitseingel? Või pederast? Ekspress just kirjutas et sellel aastal saabub Tallinna kaks laevatäit pederaste.

Nädal 10 aasta 2011

Reedel saabusin tagasi nädalaajaliselt asumiselt vanast pooleldi mahajäetud sõjaväeosast mille omal jõul kokkukukkuvaid hooneid peab Muinsuskaitse oma hingekirjas ning mille lagunenud aeda valvab usin Kaitseliit. Nagu alati, tekiks ka siin sama igavikuline probleem: kui keegi midagi remontida püüaks oleks kohe suur pahategu sündinud. Ma ei räägi sellest et kokkukukkunud katused võiks püsti ajada vaid võiks näiteks ukstele lukud ette panna. Lausa hirm hakkab ette kujutades milline ablas võidurõõmuhelk süttiks trahvi määravate ametnike silmis kui keegi lapiks viimaseid talvi seisvat väga väärtuslikku ja väga auklikku ning väga - väga kaitsealust mõisakorstent.
Trahvihirmus ning ametkondlikke jagelemisi vältides Jägala hooned siis niimoodi vaikselt mädanevadki. Selliseid objekte on palju üle maa laiali - kasvõi siis Tapa linna sissesõidul olev hoone, 19-nenda sajandilõpu raudteejaamadest rääkimata mis 95-97 kinni pandi ning siis maha lammutati (ja hetkel käib sama teema veel viimaste allesjäänud raudteemajadega millest iga hinnaga ja võimalikult odavalt elanikke välja üritatakse saada). Vägisi meenub kapten Vrungeli meenutus admiral Kiusawa vaalade kaitse alla võtmise üritus mille käigus kõiki vaalasid üritati maha tappa: pole ju vaja kedagi kaitsta enam!

Noh jah...

Pühapäeva hommik algas politseionude külaskäiguga minu universumi lähedal asuvasse garaazikompleksi kus soojemal ajal grillitakse ning kaklevad noored armunud. Kaks ekipaazi tuli kohale - sedakorda siis põhjuseks sissemurdmine (tõenäoliselt siiski piistupandud asja piistupanek garaazist). Lõunaajal võis näha kuidas põliselanikud naelte ja kruvidega oma uksi naabrite eest kindlustasid.

Nädal 9 aasta 2011

Hakatuseks mõned vabandused. Ma eksisin kui edastasin teavet nagu oleks Savisaar oma kohviku lollidemäele rajanud. Seetõttu vabandan. Savisaar ei rajanud oma kohvikut lollidemäele. Saate aru, Savisaar EI rajanud oma kohvikut
lollidemäele! No andke andeks.

Reedel sain kokku tuttava neonatsist mootorratturhiirega kes tegi mulle kultuurireisi Kopli poppidesse kõrtsidesse. Esimese ehmatusega arvasin et me lähme jooma mööblikauplusesse ent võta näpust - mööblipoe kohal asus mingi veider piljardisaal. Tegelikult ongi sealkandis kombeks et mitu asutust asuvad koos ühes hoones. Näiteks mööblipood-piljardisaal, toidupood-restoran, arvutiparandus-pandimaja jne. Teel sinna kohtasime jällegi kusikute alaliigi esindajaid. Urinaeues Mongoloidus toetas peaga seina ning kusi. Maja ise, mida ta välipeldikuna kasutas on suhteliselt huvitav. Põlise Kopli traditsiooni järele peavad olema esimese korruse aknad trellitatud ning seda nad ka on. Kui ühele kindlale aknale koputada ilmub varsti välisukse juurde humanoid ning toimub münditud vabaduse vahetus viina vastu.

Niisiis teisipäeval liikudes oma Kopli universumist (mis on ainult pisut suurem ülejäänud universumist) kuse järgi haiseva trammiga ( oo ühistransport ja kirbe kusehais: te kuulute kokku nagu emake Venemaa ning lagunevad teed)
sättis paar rida minu ette end istuma nihelev ja tõmblev kodanik. Linnahalli peatuses ta väljus kägarkõnnis trammist (ju siis hoidis trussikute pingega kakat tagasi) ning siirdus lumehunnikusse sitale. Kell oli alles 07.20. Vaba kodanik vabal maal - situn kuhu tahan.

Nädal 8 aasta 2011

Mis siis vahepeal on kõike juhtunud...
Tänu Ansipi valitsusele on meile jõudnud muljetavaldav lumekiht ning külmad temperatuurikraadid, Savisaar on lollidemäel oma kohviku avanud ning ühistranspordi sõidugraafikud on pigem illustratiivse iseloomuga.

Nädal algas juba pühapäeva õhtul sellega et sõites oma Kopli universumisse läks trammis kakluseks. Situatsioon järgmine: langenud ja pesemata naisterahvas üritab mingi vanema Fedja käest kotti ära sikutada ise samal ajal väites et see on tema kott. Iga teine lause tal sealjuures on: "Ne vri, ne vri!" Liibub vastu,
haliseb, kisab ja haiseb. Fedjal sai asjast siiber ja peale lauset:"Mine enne pese end puhtaks!" andis talle lihtlabaselt rusikaga kümpi. Kisa-kära. Tramm seisab.

Trammijuht tuleb ja lahendab probleemi:
"Mis teil seal kotis on?" Langenud naisterahva versioon purgisupist ja pakist viineritest kahvatas tegelikkuse kõrval - 4 pudelit "Vana Tallinnat" ja naiste sukkpüksid (kas tegu oli salajoodikust perverdiga?). Langenud naisterahvas otsis pisut oma mütsinärakat taga ja lahkus Sitsi peatuses tagasiteele Balti jaama.

Esmaspäev. Selgus tõsiasi et anakad on prügikaste ümbritseva kanaaia lõplikult ära lammutanud. Nägin viimaks ometi neegrit. Neeger ostis poest piima. Rohkem ma neegrit ei ole silmanud.
Teisipäev. Mingi äralõigatud!!! sõrmedega anakas komberdas end Kopli trollis mu kõrvale istuma. Loomulikult ta haises kirbe kuse järele ning teine käsi oli hoolikalt tumepruuni marlisse seotud. Raisk ma ei saa sellest aru - kui sa oled anakas siis ole aga mis kuradi pärast sa pead püksi kusema. Kui just muidu ei saa siis lisaks situ vähemalt sümmeetria huvides nagu korralik kodanik.

Nädal 3 aasta 2011

Ekstreemne talv. Parklas käib elu röövliseaduste järgi - kes viimane see vaatab ise kuidas hakkama saab. Käib usin valmistumine holokaustipäevaks ning postkaste ummistavad kõikvõimalikud valimisreklaamid ning taskuid ummistavad eurokopikad. Ülakorrusel elab elevant kui kostuvate sammude järgi otsustada.