Pühapäeval, saabudes mahajäänud hajaasustusega maapiirkonnast kus siiani arveldatakse kroonides ning paigaldatakse televiisoritesse soome plokke, ootasin pahaaimamatult Balti Jaamas trammi. Neile kes pole enne selle ühistranspordi liigiga kokku puutunud annan trammi definitsiooni: kahel kitsukesel raudribal elektrijõul sõitev haisev miniatuurne rong (leiutatud aastal 1888). Trammijuht peab olema väga täpse käega et rauast ribadelt mitte maha sõita.
No vot. Seisan trammi oodates ja äkki ühel hetkel tunnen (sõna otseses mõttes tunnen – ninaga) et keegi või miski seisab väga lähedal. Vaatan ja veendun et seekord on see pigem "miski". Täpsemalt siis lühike humanoid üleni määrdunudvalges üle põlve ulatuvas jopes. Seisab hädavaevu ja vaatab kahe suure-suure silmaga. Ei räägi. Silmad see-eest väga väljendusrikkad ja suured. Vahetasin igaks juhuks asukohta teeseldes et loen trammi graafikut. Hatifnatt tuli järgi. Vahetasin uuesti oma asukohta. Hatifnatt järgnes. Lõpuks avastas endas rääkimisvõime ning küsis suitsu. Mõtlesin pisut mida sellisele kodanikule vastata... „Tead, ma juba neljas päev ei suitseta” „Uvazaju” kostis hatifnatt ning siirdus laternaposti juurde kus alustas huligaansetel ajenditel kaklust laternapostiga. Ehk lootis ta sealt pisut elektrit saada (hatifnatid toituvad ju iseenesest äikesest ent kus sa seda talvel ikka saad).
Kolmapäev. Siirdudes oma igapäevast leiba välja teenima nägin taas hatifnatti. Tuli Telliskivi peatuses trammi peale ning astus Balti Jaamas maha. Kaasas oli tal mingisugune langenud ja lombakas vastassoost naine. Sisuliselt sõitis see paarike ühest turuväravast teise. Õhtul külastasin produktide ostmise ettekäändel kohaliku geto Säästumarketit ja kohtasin taas hatifnatti, selle vahega et jooksin temaga välisuksel kokku. No kurat ma ei suutnud enam naeru tagasi hoida...
Küsikski nüüd et: „Kuda dalše?” Ehk ta jälitab mind? On ta minu kaitseingel? Või pederast? Ekspress just kirjutas et sellel aastal saabub Tallinna kaks laevatäit pederaste.
