Reedel saabusin tagasi nädalaajaliselt asumiselt vanast pooleldi mahajäetud sõjaväeosast mille omal jõul kokkukukkuvaid hooneid peab Muinsuskaitse oma hingekirjas ning mille lagunenud aeda valvab usin Kaitseliit. Nagu alati, tekiks ka siin sama igavikuline probleem: kui keegi midagi remontida püüaks oleks kohe suur pahategu sündinud. Ma ei räägi sellest et kokkukukkunud katused võiks püsti ajada vaid võiks näiteks ukstele lukud ette panna. Lausa hirm hakkab ette kujutades milline ablas võidurõõmuhelk süttiks trahvi määravate ametnike silmis kui keegi lapiks viimaseid talvi seisvat väga väärtuslikku ja väga auklikku ning väga - väga kaitsealust mõisakorstent.
Trahvihirmus ning ametkondlikke jagelemisi vältides Jägala hooned siis niimoodi vaikselt mädanevadki. Selliseid objekte on palju üle maa laiali - kasvõi siis Tapa linna sissesõidul olev hoone, 19-nenda sajandilõpu raudteejaamadest rääkimata mis 95-97 kinni pandi ning siis maha lammutati (ja hetkel käib sama teema veel viimaste allesjäänud raudteemajadega millest iga hinnaga ja võimalikult odavalt elanikke välja üritatakse saada). Vägisi meenub kapten Vrungeli meenutus admiral Kiusawa vaalade kaitse alla võtmise üritus mille käigus kõiki vaalasid üritati maha tappa: pole ju vaja kedagi kaitsta enam!
Noh jah...
Pühapäeva hommik algas politseionude külaskäiguga minu universumi lähedal asuvasse garaazikompleksi kus soojemal ajal grillitakse ning kaklevad noored armunud. Kaks ekipaazi tuli kohale - sedakorda siis põhjuseks sissemurdmine (tõenäoliselt siiski piistupandud asja piistupanek garaazist). Lõunaajal võis näha kuidas põliselanikud naelte ja kruvidega oma uksi naabrite eest kindlustasid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment